Väike Update minult. Mäletate ma rääkisin et lähme Melbourni? See isegi toimis!
Ütlesin Kathhmandus tööl et jah, minek. Kõik päevad enne minekut olin graafikus tööl. Siis mulle korraldati väike lahkumispidu aka jooming baaris kesklinnas. Anti soovitusi, sooviti good luck. Järgmine päev kiire toa koristus/lihvimine, värskendav ujumine hoovi basseinis meie heade Eesti tuttavatega Erkki ja Maarjaga, minek koos nendega Brisbane lennujaama ja siis lend. Ah jaa, mitte veel. Lennujaamas enne lendu veel kiire asjade ümberpaigutamine ühest kohvrist teisse, et meie mõlema kohvrid annaks kuni 46 kilo. Pidi ära viskama mõningaid asju ka. Edasi sujus ok. Kiire lend ilma söögita. Kiiresti trammiga hosteli (sest trammid on tõepoolest kiired). Tuleks ära mainida, et olles ära hellitatud troopilise kliimaga, pidime Melbournis kogema külma tuult kohe kui saabusime. See oli selline a la Tallinn septembri õhtul. Aga tundus juba nii külm. :) Alles siis hakkasin väärtustama sulevesti, kampsuni ja softshelli, mis võtsin Eestist kaasa oktoobris.
Hostel oli üllatus. Reception oli baaris. Baaritädi võttis raha, andis võtme ja varustas infoga, et mis soodukaid baarist me saame. Hosteli tuba oli koristatud, kuid atraktiivne ta siiski ei olnud. Ikka pean tunnistama, et heaga harjub väääga kiiresti ära. Kasutasime linu ja rätikuid, mis olid meil kaasas, mitte neid mis pakuti. Öösel lällasid backpackerid kohe ukse taga koridoris. Magada oli raske. Kuid meil oli kaks ööd broneeritud, ning selle perioodi jooksul pidime otsime uus elamine Melbourne’is. Kohe hommikul alustasime kuulutuste peale helistamisega. Melbournis elab muidu mingi 4 miljonit inimest, kaks korda rohkem kui Brisbane, aga häid kuulutusi tuli palju harvem. Kahe päevaga käisime mingi 3-4 kohta, kõik suht koledad. Teise päeva lõpuks pidime juba kohvrid kuskile viima. Hotelli ja hosteli enam ei saanud. Mitte raha pärast. Rahaga ei ole priisata, kuid probleem oli hoopis tennise Australian Open 2010, mis hakkas just paar päeva enne kui me tulime. Kanepi mängib ka muide. Kõik linna magamisvariandid olid broneeritud. Valisime siis „koledatest variantidest“ ühe välja ja hakkasime sinna suunduma, kuid viimasel hetkel helistas meile üks Korea tädi ja pakus tulla vaatama ühte tuba mis SAI JUST VALMIS! Tulime kohale, oligi nii, toomata oli pesumasin, külmik, ja meie dusshikabiini uks. Nüüdseks on need olemas, lisaks eile, kui me linnas olime, salaja riputati meile seinale korralik telekas. See tuba on kallim kui Brisbane tuba, kuid selle võrra tuleb rohkem tööd ka leida ja teha. Ei ole mingit lebo enam . :)
Melbourne’ist. Mulle ta enamasti meenutab New Yorki. Palju rohkem immigrante, rohkem kunsti, rohkem juute. Isegi vene rajoon on, käisime Sindyga uudistamas. Seal on kohvikud ja restod ja poed, ja kus pakutakse kasuka salatit, borši, pelmeene, liha pirukaid, müüakse kalja ja Karums kohukesi. Ühe „söökla“ seinal rippus poster, et Melbourni on saabumas Dima Bilan, kuid mitte kontserdiga. Tuleb tutvumisõhtu, küsimused-vastused, ja siis vene diskoteek. Rajooni nimi on Balaclava. Mööda seda rajooni jalutades, peatusime ja sõime ühes ungari fast foodis guljaši. Sellega veelkord meenutan kui palju eri rahvusi siin pesitseb. Kuid koht kus me elame on South Melbourne, rahulikum ja puhtam, selline eramute ala kesklinnast 10 min kaugusel, kus võib autoga sõita aeglasemalt kui muidu. Ja meie tänaval Moray street, ühe maja juures kasvavad aias banaanid. Rohelised veel, kuid siiski.
Tööd otsisime täna intensiivselt. Orienteerume geograafiliselt nüüd Melbournis hästi, sest ruumi otsimiseks ennem kulus ka energiat ja aju. Siin on rohkem kohti ka millest haarata. Kui hakkavad intervjuud tulema ja mingit tagasisidet tuleb, kirjutan sellest veel. Parimat kõigile kõik, lähen offline.
(homme on Australian Day, mis meile lihtsurelikele tähendab, et kõik kohad linnas on kinni, kodanikud teevad barbeque ja joovad palju alkoholi).
Kõike positiivset soovides,
Maksim
