Maksimi elureis

Kallid,
Ma tõepoolest pole ammu kirjutanud. Minusugustele on siin kombeks kohe postituse alguses vabandada ja lubada et edaspidi kirjutan tihedamini. Ok, kallid Gillit sõbrad, palun vabandust, edaspidi kirjutan tihedamini. :)

Mu hing ja keha said nautida vahepeal suvepuhkuse, mille raames oli korraldatud kolimisprojekt "bring the stuff back from the UK" kus oli kaetud 7 riiki 9 päevaga. Nimelt mu hea sõbranna lõpetas kooli Londonis ning oli vaja tuua mitme aasta jooksul kokku hangitud asjad koju Eestisse. Iseenesest oleks siiski soodsam tuua see mingi logistikafirmaga, kui ...cmon noored...meil on ju väljakutset vaja. Ja Maksim ei ütle kunagi ära, kui sellised ahvatlused tulevad. Eelnevalt koostades marsruuti, kulusid ja ajagraafikut sai koostatud järgmine teekond:
Tallinn - Stockholm Baltic Queeniga (Kati, see laev ei ole midagi erilist, enam vähem nagu Victoria copy paste, aint teised värvid) - Vejle, DK - Amsterdam, NL - London, UK - Dolmenhorst, GER - Stora Rorbaek, DK - Rootsi mingi kämping - ja siis Tallinn.
Mainitud said siis kohad, kus ööbisima pidime. Nüüd aga täpsemalt.

Meil oli üks tore väikebuss, millel oli sees isegi külmkapp ja 220v pistik, täisluks ühesõnaga. Hakkasime minema muidugi tühjalt, marsruut oli selge, teed aitas näidata GPS seade Garmin. Sellise brändiga puutusin kokku esimest korda, olen ikka seda meelt et TOMTOM is the best, isegi vanemad mudelid. Meie Garminlile me panime nimeks Isolde, sest juhatas ta sellise vana kurja füüsikaõpetaja häälega, ja et nagu oleks ta mees maha jätnud vms. Kauaks ajaks jääb meelde tema nukker tsitaat "sõida nüüd ringteele ja välju (paus)... teine TEELE, teine mahasõit". Johannes Aavik oleks saanud südamerabanduse.

Esimesed emotsioonid, esimesed kilomeetrid, kõik sujus, järeldasime et oleme liigagi tublid, et miks meil kõik nii liiga kontrolli all on. Isegi kui Rootsi-Taani praami peal purskasid meie peale kajakad ülevalt mingeid vedelaid ja tahkeid aineid, ütlesime üksteisele ühehäälselt et "see ju toob teatavasti õnne!" ja jätkasime rahulikult trippi. Nagu sai juba aru, esimene öö oli veedetud laeva peal, teine aga taani väikeses linnas (a la Viljandi) Vejle. Just seal muide todetakse sellist nätsu nagu STIMOROL, me kohe ostsime mälestuseks pärast. Vejles oli korter üüritud firma poolt, ning seal elasid eesti poisid, kes töötasid Taanis. Nende hulgas Eedo vend Kaido. Korter oli tühi, võti elektrikilbi peal, kõik toimis. Väike vein ja magama.

Meie teine hommik. Minek Saksamaa poole. Teele sattus Hamburg. Ilus jalutuskäik kanali ääres, väike sightseeing. Rahvast oli väga vähe, nagu oleks majandusesurutis mõeldnud, et millist linna valida, kus rahvas ei käiks ostmas ega tarbimas, teha kõik elanikud jummala vesteks, ja valis Hamburgi kasuks. Seda ma ütlen nii sellepärast, et absoluutselt kõik teised külastatud reisi ajal kohad oli rahvasmasse ja tarbimist täis. ..
Õhtul olime Amsterdamis. See oli ka ainuke koht kus meil oli hotell broneeritud. Täitsa kesklinnas, kõik jutud. Nu mina ju, teadagi, kohe peab ju proovima kohalikku kraami..... a sellest ma ei taha rääkida.. :) :)

Kolmas hommik. Amsterdami linna vaatama, aega on veel, sõita ei olnud super palju. Ja siis satume veel ühte kanepipoodi, väga rahulolev müüja ütles et "vot need seened on nagu light, et kui sa ei taha enam jamada ja kaifida, joo apelsinimahla peale, ja kõik kustub ja oled tagasi pädev". selge pilt. diil! leppisime siis kokku et roolis ma siis enam ei ole päeva lõpuni, nautisin siis päeva jätku täitsa omamoodi, Sindy kõrval naeris end puruks vist. Kommenteerisin tee ääres silte. Samuti pakus nalja kui Prantsusaal eksisime ringteel, ja kohalikud ei rääkinud inglise keelt ja ei juhatanud, igal pool olid teetööd, valed sildid, Isolde (gps) täiega valetab. Ja mina nigu kotkas "ouuujeeee baby, eksimine on ju lahe". Me jäime ka praamile hiljaks, kuid see sai õnneks klaaritud kohe, maksma ei pidanud juurde. Ja siis avastame et bussis puuduvad minu seljakott ja Sindy läpakakott!! Väga asjakohane oli palve "Maksim, tule nüüd palun maa peale tagasi", mille järel olid minu kõhtu kallatud kõikvõimalikud vedelikud, et möllavad kõhus seened eemale peleteada. Kokkuvõttes suht nukker, sai õppetunni, ja nüüd teab, mida veel tuleb ette võtta, et vältida taolisi situatsioone.... Amsterdamis on osavad need pikanäpumehed.
Läksime Dunkirque (FR) - Dover (UK) praami peale, mis oli üsna ok. Sellisena tahaks näha Virtsu-Kuivastu praami 10 aasta pärast ehk. Mingi 11.00 kohalik aeg olime Londonis. Uni oli huvitav.

Neljas hommik - London. Ilm oli super, hommikusöök super, asjade pakkimine ja tassimine super lõbus. Siis jäi veel aega et minna Sindy tuttava juurde, et tal ära võtta kast, mis peab ka meiega Eestisse minema. Tänu ummikutele läkski suht päeva valdav osa sellele, et kast sealt ära tuua. Ja siis oli veel lisaks kõigele õhtul piknik kohalikus pargis, mis oli nagu hüvastijätupidu/Jaanipäev. Kohale ilmus igasugu lahedat rahvast ja kõik oli väga chill, väga lahedaks ke tegi see asjaolu et sellises kohas kõneleti palju eesti keeles. Lõpuks väike pubi värk, ja juba voodide poole minek, sest järgmine ärkamine planeeritud u kell 5.

Viies hommik. Tagasi Eesti poole sõidame juba kolmeksi. Neiu Ingrid oli Londonis, istus kohvrite peal, ootas kuni me talle järgi tuleme. Praamiga tagasi (pildil Doveri kaljud), ning edasi siis Isolde juhatab sellisesse kohta nagu Dolmenhorst, Saksamaal. Seal elab neidudel tuttav härra, kellel oli rõõm meid majutada. Temal siis avanaes võimalus vestelda meiega globaal- ja regionaalpoliitikast, majandusest, igast prognoosidest, teha meile sightseeing tour Bremenis ja üldse mängida kompetentset saksa kodaniku. Meile see kõik meeldis, ning me ei seganud teda. Lahkusime toreda härrasmehe juurest siis kuuendal päeval peale lõunat, hoides kahte asja, raamatut Bremenist ja kursi Taani pooole. Kopenhagenist 30 km kaugusel ühes majas ootas meid Eedo ja tema 4 sõpra. Kui me saabusime sinna majja (mis oli järjekordne Eedo venna kaaslastele üüritud koht, kus peale tööd olla), siis kohe uurisin mingi lambielaniku käest magamistingimusi, saime 2 magamistuba, kus muidu elavad mingid eesti "kuldsed käed", ja olime rahulikud.

Seitsmes hommik - seesama Stora Rörbaek, Kopenhageni lähistel. Kuigi meid oli kokku nüüd koos 8 inimest, eesmärgid olid siiski erinevad. Eedo läks sõpradega kaljusid vaatama kuskile. Meie seltskond - Kopenhagenit uurima. Kõik oli tore, särav, õitsev, armastav, hooliv, nu saate aru küll :) Õhtul tuli plaan minna ujuma järvele, suht lähedal oli üks. Kohalikus poes väiksed barbeküü asjad, siidrid-õlled. Istume kalda ääres, chillime, mingid taani noored mängisid palli, peale 9t õhtul siis oli nagu seltskonna täielik vahetus, kus juba meie selja taga joodi õlut ja räägiti valjusti. Meil oli kõik super, kuni tuli tahtmine WCd hakata otsima, ning Sindy oli siis esimene kes lahkus. Tema ootamisele kulus aega. Lausa kadedaks võttis, et kas tõesti see koht, mille ta leidis on nii lahe et kohe ei tahagi tagasi tulla järve äärde chillima. Kui pettumust valmistasid 2 taani purjust teismelist, kes jooksid meie juurde sõnadega "if you are from Estonia, you friend is shocked, locked in the toilet and cant come out!" Ilmudes kohale võis võibolla isegi nõustuda purjus teismelistega, vaadates seda WCd, see oli paksust metallist konteiner suure raske rauast uksega. Uks oli lukus, lukk oli katki. Ümberringi seisavad 20 Taani noort ja karjuvad "i want to go to shit". Et siis niipalju abi teadjatelt. Kuid mina ei kaotanud lootuse, ning lõpuks ühes ilusas aiaga majas leidsin mingi härra Görani , või kelle iganes, kes kohe rõõmuga otsis garaazis oma tööriistad ning meie koostöö oli puhas nauding - me lõhkusime luku puruks. Ma ei ole kunagi lõhkunud lukke Taanis konteinerites, mida veel lisaks peetakse kohalikuks käimlaks. Kui Sindy välja sai, tuli üks väga ergutav aplaus Taani noorte poolt, kes elasid meile väga kaasa, õlled käes. Göran sai siis meie käest kingituseks Saksamaa õlut. Õhtu sai läbi ja kokkuvõttes meeldis mulle päev väga.

Kaheksas päev - Stora Rörbaek. Majas öeldakse meile, et vaatamata meie soovile veel jääda 1ks ööks, peame me nüüd hakama lahkuma, sest "kuldsed käed" tulevad nüüd siia majandama. Otsustasime, ok, lähme Cristianiasse chillime, ja siis õhtul Taani-Rootsi praami peale, ja vaatame Rootsis mingi magamise. Cristiania on siis see väike autonoomne ala KOpenhagenis, kus müüakse kanepit ja on legaalne teha ka. Suht kesklinnas kanali ääres, oma 700 kohaliku elanikuga, hästi popp koht turistide seas. Pildi peal olemegi kanali ääres, prillid kõigil peas. Ma vist ei pea seletama miks.
Hakkasime minema Rootsi poole õhtul. Pean kiitusega ütlema et selle tee peal, mis viib Stokholmisse, ongi hästi palju kämpinguid igal sammul, oluline on vaid teada et seal ruumi on, juhul kui sul telk puudub. Meil vedas (kas on ime?), me saime viimase majakese neljale inimesele, ja siis oli veel püstitatud 2 telki ja siis pakuti 80 SEKi eest rootsi lauda hommikusööki. Et jälle, Rootsi, luks missugune. Tallink näiteks tahab laevas saada 438 SEK buffee eest per inimene... aga see selleks. Kõik jälle sujus, tuju hea, saabume Stokholmi, peas ainult head mõtted..... kuni siis ilus poiss Stockhilmi check-inis, enne laevale minekut ütleb "noored, täna on 28 juuni, teil pileti peal aga miskipärast 28 mai, palun minge autoga sinna seina äärde ja oodake, vaatame uurime mis teha annab, kuid ei luba midagi, täna on oodata 2200 inimest v rohkem". Ühesõnaga, neiu Gonsiori broneerimiskeskuses eksis veidi. See oleks ka selline grande finale mida hea meelega lastele räägiks pärast, kuid see ka õnneks laabus, laeva purser uuris asja, check in uuris asja, kokku oli tehtud 2 valet bronni, et pidi maksma mingi 500 krooni juurde, ja saime laevale. Edasi on ainult toredused, sest Baltic Queeni peal on ju endised Victoria töötajad, minul on alati hea meel neid näha. Lisaks oli super, et Epp ja Raimo olid ka peal kruiisitamas. Kabaree oli ainult kuidagi monotoonne. Või oli see meie väsimuse tase?

Kümnes hommik Tallinna sadama lähistel. Väsinud, õnnelik, pilves, kuid adekvaatne - nii võis mind küll iseloomustada. Kõik oli super, ma soovitan võimaluse korral just miskit sellist ette võtta. See on hea väljakutse, et kuidas sujub koostöö, kuidas ise mõtled kui juhtub nii või naa jne jne. Kadu oli ka, kuid ma arvan et see oli kompenseeritud ilusti. Aussid, kas teie asju ei ole vaja Austraaliast ära tuua?? Ma pean nüüd ennast täiega professionaalseks rahvusvaheliseks kolijaks.
Kõike ainult parimat!