147 päeva Austraalias

Kujutate ette. Ühe päeva jooksul jõuab nii mõndagi teha, ja mul on siin õnnestunud 147 päeva olla. Kui paljude asjadega ma oleks pidanud olema hakkama saanud? Tegelikkuses on peavad vahest väga sündmusterikkad, vahest aga suht tühjad, rutiinsed.

Peale meie saabumist Melbourni oleme mõlemad aktiivselt otsinud töödSindyl läks see asi edukamalt, ta hakkas teenima ühes ilusas kohvikus mis asub shoppingu tänavapromenaadil, kohvik mitte inualt teeb kohvi, vaid valmistab käsitsi ja müüb shokolaadikommikesi kuhu pannakse sisse veel igasugu maistvaid imevidinaid. Minul aga läks rohkem aega, et leida tööd. Oli tunne et Melbourni igal teisel iniesel on minu cv. Enamasti üritasin minna kohale isiklikult ja rääkida näost-näkku, aga kasutasin ka emailimist ja online kandideerimist. Ühes pubis Port Melbournis küsisin, et kas on ehk midagi tööd pakkuda teeninduses, tüdruk ütles "i can take your resume, you never know, staff changes all the time". võttis mu cv, vaatas mu nime, küsib "are you russian" ja siis ütleb "i am from Estonia by the way". Ma mõtlen "no tere talv!" Selgus et samamoodi tuli tüdruk oktoobris Austraaliasse, Tallinnast, nimeks Kerli, töö talle väga meeldib. Edu Kerlile!
Mulle on tulnud igasugu pakkumisi. Ja käisin paaris kohas ka proovipäeval. Näiteks üks vene lounge baar Laika ühes turismikeskses kohakeses St Kilda beach, kus omanik on venelane Lätist, temaga olen teinud intervjuu, ja nad avaldasid huvi mu vastu. Hetkeseisuga saan tööd põhiliselt kahest kohast: seesama Kathmandu pood, ja üks moving firma, kus ma edukalt kolin kortereid ja officeid. Kolimine on siin isegi lõbusam ja paremini tasuvam kui USAs, seega, higistamisele vaatamata, olen rahul.

Oleme Sindyga teinud plaane juba, mida tahaks Victoria osariigis Melbourni lähistel vaadata. Siiamaani oleme piirdunud linna avastamisega; tänu tööotsingutele on nüüd kesklinn ja paljud linnaosad päris selged. Oleme käinud loomaaias, selle kohta näidati uudistes igal pool maailmas, et sinna loomaaeda asus elama väike elevandipojake Mali. Ema näiteks ütles mulle telefoni teel, et ta nägi vene uudistes seda.

Oleme veel käinud Victoria Queens market, mis on osariigi suurim turg. Me läksime sinna just ühel konkreetsel päeval, sest sel ajal toimus seal midagi festivali moodi, esinesid väikesed bändid, sai maitsta mitme riigi köögi sööke ja soetada igasugu huvitavaid suveniire ja muu träni. Ühes telgis olid näiteks roosid, mis olid kunstiliselt töödeldud nii et nad muutusid pehmeks ja karvaseks ja säilivamaks aastateks, ja nendest roosidest oli tehtud lahedaid asju.

Siin hakkab suvi otsa saama, ja juba saab vabamalt hingata, niii palju umbsust ei ole võrreldes ajaga millal tulime alguses Melbourni. Alguses oli selline huvitav ilm, mida ma ei ole kuskil mujal kogenud - oli tuuline, kuid tuul oli selline kuum nagu föönist, ja üsna tugev tuul. Ja nii kesklinnas jaanuaris.Nüüd aga jah, kui ma kell 6 hommikul läksin tööle eile siis pidin värisema külmusest.

Kui olla aus, siis algul mulle Melbourne ei meeldinud, räpasem, nagu New York, rohkem lärmi kesklinnas. Olin rohkem Brisbane poolt. Sealne troopika oli mulle väga meeldiv. Nüüd tasakesi muutsin meelt. Inimesed on siin südamlikumad. Brisbanis oli palju kunstlikke naeratusi, ja "how are you?" küsimus kõlas väga ükskõikselt. Nüüd avastame Melbournis seda rahvaste segu mis siin valitseb. Melbournis saab paljusid kohti võrrelda paljude teisete maailmakohtadega. Fitzroy on nagu Brooklyn NewYorgis, st Kilda on nagu Lõuna Prantsusmaa, meie maja lähistel on sellised elumajad, mida ma olen näinud Stockholmis, kollased sellised. Ja rääkimata kesklinnast, kus on arendatud ChinaTown ja Kreeka rajoon sealsete söögikohtadega.

endiselt täiendatakse fotoalbumit aadressil: http://picasaweb.google.com/Sindy654

Naeratusi saates,
Rändaja Maksim